Artikkel on ilmunud S∴O∴M∴I∴ ajakirja Athanor 6024. aasta X numbris.

Inimkonna kaks suurt iha

Inimkonda on alati kandnud kaks suurt iha: esiteks igasuguste baasmetallide muutmine kullaks ning teiseks surematuse saavutamine. Sajandite jooksul on need mõtted toitnud unistust elada igavesti ja vaevata, vältides rutiini ning igapäevatööd. Piisaks vaid visata lihtne rauatükk kuuma sulatusahju, et saada vastu kõige hinnalisem ja vanem element – kuld. Kujutlege kõiki neid majesteetlikke losse, lõputuid pidusööke ja naudinguid, mis sel juhul igavesti võiksid kesta.

Vaatamata sõdadele, tulekahjude hävitustööle ja ajahamba puremisele on paljud keskaja teadlaste ja alkeemikute tööd siiski säilinud. Need teadlased kasutasid keerukaid krüptogramme ja koode, mida suutsid dešifreerida vaid esoteerilisi teadmisi valdavad inimesed. Mõned väidavad, et nende kirjutiste salapära oli vajalik eelkõige rikkuse ja kullaks muutmise valemi kaitseks: kui kuld oleks kõigile kättesaadav, kaotaks see oma väärtuse. Teised aga arvavad, et see kõik on pelgalt fantaasia.

Ajaloo jooksul on inimkond alati elanud vastavalt oma teadlikkuse tasemele, püüdes omandada kogemusi, mis toetavad arengut. Kultuurid põimuvad sihilikult, võimaldades üksteiselt õppida. Nii tekib nähtamatu ahel, kus iga lüli aitab kaasa ühelt poolt vabadusele ja teisalt ühtsusele.

Evolutsioon on muutumise paratamatu tulemus.

Maailm uueneb tänu pidevatele sisemistele muutustele. Ühiskonnad ja hõimud suudavad edeneda vaid siis, kui nende liikmed muutuvad ja rakendavad uusi käitumismustreid. Muutus, mis ei sünni teadlikust äratundmisest, on määratud hääbuma.

Lõppkokkuvõttes oleme alati tunnistanud muutumise tähtsust — see on alkeemia tõeline olemus. Või vähemalt me peaksime muutumise tähtsust mõistma. Siiski jääb müsteeriumiks nii Tarkade kivi (ehk filosoofilise kivi, ladina keeles lapis philosophorum) kui ka igavese elu eliksiir (ladina elixirium vitae).

Alkeemikuid on alati peetud originaalseteks ja säravateks — kui mitte hulludeks. Usutavasti peab see maine paika vähemalt tõeliste alkeemikute puhul. Aga miks, küsitakse, nimetati saladust, mis muudab raua kullaks, “filosoofiliseks või Tarkade kiviks”? Miks seoti sõna “filosoofia” ja “tarkus” millegagi, mis paistab olevat puhtalt materiaalne või teaduslik?

Kuld on inimkonna algusaegadest saadik olnud võimu ja rikkuse ülim sümbol.

Kullal on kaks põhiomadust: väärtus püsib muutumatuna hoolimata poliitilistest või sotsiaalsetest tormidest ning see on igavene — rooste ja lagunemise suhtes immuunne. Teoorias pakub see kindlat varjupaika, tugevat ankrut, mis kaitseb ebakindluse ja hirmude eest. Aga kus on siin koht filosoofial?

Filosoofia tähendab tegelikult võimet vaadelda reaalsust kriitilise pilguga ja uurida kõiki võimalikke vaatenurki. Aga kas me ei rääkinud kullast? Just. Peame mõistma, millele need salapärased mineviku alkeemikud vihjasid. Kas nad pidasid silmas kulda otseses või metafoorses tähenduses?

Võti peitub pühade tekstide ja allegooriate lugemises.

Kas neid saab võtta sõna-sõnalt? Ei, ei saa. Püha on alati varjatud ilmalikus ning igaühe ülesanne on see endas avastada. Meie tõeline rikkus peitub vaimus, mis pole materiaalne. Igaüks meist on erakordsel ja lõputul teekonnal pimedusest valgusse. Ent tee pole kõigile ühesugune ja vajaminev aeg sõltub igaühe sisemise muutumise võimest. Oluline on osata endas varjud ära tunda ning muuta need valguseks. Nagu alkeemiline protsess, mis muudab raua kullaks, toimub sama vaimus: see on tõeline filosoofiline kivi.

Tugev ja vaba vaim suudab rahulikult silmitsi seista materiaalse maailma tormidega, teades, et tema tõelist rikkust ei saa kahjustada. Tulekahjud võivad hävitada kodud, sõjad purustada impeeriumid ja varandused, vargad võivad taskud tühjaks teha — kuid kes suudab kunagi röövida armastust ja tarkust, mis on juurdunud su hinge sügavustesse? Ükski valitseja ega kohus ei saa sind neist aaretest ilma jätta. Aeg ei kuluta neid ja nende väärtus ei devalveeru kunagi. See on tõeline kuld.

Ometi seisab surm ikka meie kohal, välgutades oma teravat vikatit ja külvates hirmu haiguste, õnnetuste, mõrvade, karistuste või lihtsalt halastamatu aja voolamise ees. Milleks kogu see kuld, kui nagunii saabub surm, mis lõpetab elu, viies endaga kõik, mida armastus ja tarkus on loonud? Siit tekib igavese elu eliksiiri ihalus — et võiks rahus nautida sajandite jooksul kogutud rikkust.

Üllatav on aga see, et see eliksiir, see hindamatu ollus, on juba sinu sees.

Sa oled alati ammutanud sellest allikast, ehkki paljud ei teadvusta seda või unustavad selle elu murede keskel. Me kõik oleme igavesed — mitte küll meie keha, mis on habras ja kaduv, vaid vaim, mis on surematu. Keha on vaid ajutine tempel, vaim aga lõputu. Sina oled oma igavene vaim, mitte füüsiline keha, mille ta sellel teekonnalõigul asustab. Iga kogemus ja õppetund on võimalus õppida, jagada, muutuda ja areneda.

Surm, vastupidiselt meie hirmudele, on üks suurimaid ja kaunimaid muutumise õppetunde.

Lõpuks määratleb sind vaid see, mida oled elanud: su tunded, südamesse külvatud rõõmud, soojad kallistused, siirad naeratused. See on ainus pagas, mille kaasa võtad. Elus sureme mitu korda ja iga uus sünd on võimalus astuda järgmisele teekonna etapile — kuni viimse sihtkohani, mida idamaade iidne tarkus nimetab valgustumiseks.

Selle tsüklilisuse ja meie olemuse mõistmine vabastab kannatustest ja tühistest muredest, mis sageli tulenevad klammerdumisest mateeria ja keha kaduvuse külge. Ainult nii saame tõeliselt nautida meile kuuluvat kulda ning jätkata alkeemilist protsessi, mis muudab üha enam rauda hinnaliseks metalliks, üha rohkem varju valguseks.

Teadlikult või mitte, alkeemia elab meie sees, tukseldes päevast päeva meie hingedes.

Me püüdleme lakkamatu muutumise poole, püüdes muuta rauda kullaks, et edeneda mööda oma rada. Iga teekonna etapp nõuab üha hinnalisemat ja samas kergemat alkeemilist pagasit. Armastus ja tarkus on kaks asendamatut abimeest, et saada liikuda edasi järgmisse sihtpunkti.

Aga kas see on tõesti nii lihtne? Seda küsivad eelkõige skeptikud ja kahtlejad. Miks küll ei jätnud need muistsete aegade targad meile selget ja kättesaadavat valemit, vaid peitsid oma saladused koodidesse, mida mõistsid vaid vähesed väljavalitud? Vastus peitub ajas: kõige jaoks on oma aeg.

Ajalugu on täis näiteid inimestest, keda on tagakiusatud, süüdistatud ketserluses ja isegi hukatud, sest nad julgesid ametlikke dogmasid kahtluse alla seada. Inkvisitsiooni lõkked, mida toitis sallimatus, põletasid hulgaliselt puhtaid hingi, püüdes asjatult tõde leekidesse uputada.

Ka tänapäeval jäävad paljud skeptilisteks ja uskmatuiks, suutmata või tahtmata mõista alkeemia müsteeriumi, mis meie elusid täidab. Inimene on alati kartnud seda, mida ta ei suuda seletada või mis ohustab tema hapraid rikkusi ja kaduvaid saavutusi. Ent aeg ei peatu kunagi ja toob endaga kaasa muutused, mis on vajalikud meie teekonna jätkamiseks.

Elu on tee, meie oleme rändurid ja valgus on meie siht.

Olen rääkinud:.
Vd:. Luca M.