Artikkel on ilmunud S∴O∴M∴I∴ ajakirja Athanor 6024 aasta X numbris
itaalia keeles ning tõlgitud AI tõlkega eesti keelde.

Alati on inimkonda kandnud kaks suurt iha:
Üks on vaeste metallide muutmine kullaks, teine surematuse saavutamine. Sajandite jooksul on need mõtted toitnud unistust elada igavesti, vaevata, vältides rutiini ja igapäevatööd. Piisaks vaid visata lihtne raudtükk suitsuvasse sulatusahju, et saada kõige hinnalisem ja vanem element, mida turg tunneb. Kujutleme endale majesteetlikke losse, lõputuid pidusööke ja naudinguid, mis kestavad igavesti.

Paljud keskaja teadlaste ja alkeemikute teosed on säilinud vaatamata plahvatustele ja ajahambale. Need teadlased kasutasid keerukaid krüptogramme ja koode, mida suutsid dešifreerida vaid esoteerilisi teadmisi valdavad inimesed. Mõned väitsid, et nende kirjutiste saladus oli vajalik rikkuse ja muutumise valemi kaitsmiseks: kui kuld oleks kõigile kättesaadav, kaotaks see oma väärtuse. Teised uskusid, et see kõik on pelgalt fantaasia.

Ajaloo jooksul on inimkond alati elanud vastavalt oma teadlikkuse tasemele, tõmmates enda poole kogemusi, mis toetavad selle arengut. Kultuurid põimuvad sihilikult, võimaldades üksteiselt õppida. Nii tekib nähtamatu ahel, kus iga lüli aitab kaasa vabadusele ja ühtsusele.

Evolutsioon on muutumise paratamatu tulemus.
Maailm uueneb tänu pidevatele sisemistele muutustele. Ühiskonnad ja hõimud suudavad edeneda vaid siis, kui nende liikmed muutuvad ja rakendavad uusi käitumismustreid. Muutus, mis ei sünni teadlikust äratundmisest, on määratud hääbuma.

Lõppkokkuvõttes oleme alati tunnistanud muutumise tähtsust — see on alkeemia tõeline olemus. Või vähemalt peaksime seda tegema. Siiski jääb müsteeriumiks nii filosoofiline kivi kui ka igavese elu eliksiir.

Alkeemikuid on alati peetud originaalseteks ja säravateks — kui mitte hulludeks. Usun, et see maine peab paika vähemalt tõeliste alkeemikute puhul. Aga miks, küsitakse, nimetati saladust, mis muudab raua kullaks, “filosoofiliseks kiviks”? Miks seoti sõna “filosoofia” millegagi, mis paistab olevat puhtalt materiaalne või teaduslik?

Kuld on inimkonna algusaegadest saadik olnud võimu ja rikkuse ülim sümbol.
Sellel on kaks põhiomadust: väärtus püsib muutumatuna hoolimata poliitilistest või sotsiaalsetest tormidest ning see on igavene — rooste ja lagunemise suhtes immuunne. Teoorias pakub see kindlat varjupaika, tugevat ankrut, mis kaitseb ebakindluse ja hirmude eest. Aga kus on siin koht filosoofial?

Filosoofia tähendab tegelikult võimet vaadelda reaalsust kriitilise pilguga ja uurida kõiki võimalikke vaatenurki. Aga kas me ei rääkinud kullast? Just. Peame mõistma, mida need salapärased mineviku alkeemikud vihjasid. Kas nad pidasid silmas kulda otseses või metafoorses tähenduses?

Võti peitub pühade tekstide ja allegooriate lugemises.
Kas neid saab võtta sõna-sõnalt? Ei, ei saa. Püha on alati varjatud ilmalikus ning igaühe ülesanne on see endas avastada. Meie tõeline rikkus peitub vaimus, mis pole materiaalne. Igaüks meist on erakordsel ja lõputul teekonnal pimedusest valgusse. Ent tee pole kõigile ühesugune ja vajaminev aeg sõltub igaühe sisemise muutumise võimest. Oluline on osata ära tunda endas varjud ja muuta need valguseks. Nagu alkeemiline protsess, mis muudab raua kullaks, toimub sama vaimus: see on tõeline filosoofiline kivi.

Tugev ja vaba vaim suudab rahulikult silmitsi seista materiaalse maailma tormidega, teades, et tema tõelist rikkust ei saa kahjustada. Tulekahjud võivad hävitada kodud, sõjad purustada impeeriumid ja varandused, vargad võivad taskud tühjaks teha — kuid kes suudab kunagi röövida armastust ja tarkust, mis on juurdunud su hinge sügavustesse? Ükski valitseja ega kohus ei saa sind neist aaretest ilma jätta. Aeg ei kuluta neid ja nende väärtus ei devalveeru kunagi. See on tõeline kuld.

Ometi seisab surm ikka meie kohal, välgutades oma teravat vikatit ja külvates hirmu haiguste, õnnetuste, mõrvade, karistuste või lihtsalt halastamatu ajanihke ees. Milleks kogu see kuld, kui surm saabub ja lõpetab elu, viies endaga kõik, mida armastus ja tarkus on loonud? Siit tekib igavese elu eliksiiri ihalus — et võiks rahus nautida sajandite jooksul kogutud rikkust.

Üllatav on aga see, et see eliksiir, see hindamatu olemus, on juba sinu sees.
Sa oled alati ammutanud sellest allikast, ehkki paljud ei teadvusta seda või unustavad elu murede keskel. Me kõik oleme igavesed — mitte kehaga, mis on habras ja kaduv, vaid vaimuga, mis on surematu. Keha on vaid ajutine tempel, vaim aga lõputu. Sina oled oma igavene vaim, mitte füüsiline keha, mis selle teekonna lõigu asustab. Iga kogemus ja õppetund on võimalus õppida, jagada, muutuda ja areneda.

Surm, vastupidiselt meie hirmudele, on üks suurimaid ja kaunimaid muutumise õppetunde.
Lõpuks määrab sind vaid see, mida oled elanud: su tunded, südamesse külvatud rõõmud, soojad kallistused, siirad naeratused. See on ainus pagas, mille kaasa võtad. Elus sureme mitu korda ja iga uus sünd on võimalus astuda järgmisele teekonna etapile — kuni viimse sihtkohani, mida idamaade iidne tarkus nimetab valgustumiseks.

Selle tsüklilisuse ja meie olemuse mõistmine vabastab kannatustest ja tühistest muredest, mis sageli tulenevad klammerdumisest mateeria ja keha kaduvuse külge. Ainult nii saame tõeliselt nautida oma kuuluvat kulda ning jätkata alkeemilist protsessi, mis muudab üha enam rauda hinnaliseks metalliks, üha rohkem varju valguseks.

Teadlikult või mitte, alkeemia elab meie sees, tuksedes päevast päeva meie hingedes.
Me püüdleme lakkamatu muutumise poole, püüdes muuta rauda kullaks, et edeneda mööda oma rada. Iga teekonna etapp nõuab üha hinnalisemat ja samas kergemat alkeemilist pagasit. Armastus ja tarkus on kaks asendamatut passi, et saada tempel meie järgmisele sihtpunktile.

Aga kas see on tõesti nii lihtne? Seda küsivad eelkõige skeptikud ja kahtlejad. Miks küll ei jätnud need muistsete aegade targad meile selget ja kättesaadavat valemit, vaid peitsid oma saladused koodidesse, mida mõistsid vaid vähesed väljavalitud? Vastus peitub ajas: kõigel on oma aeg.

Ajalugu on täis näiteid inimestest, keda on tagakiusatud, süüdistatud hereesias ja isegi hukatud, sest nad julgesid väljakutsuda ametlikke dogmasid. Inkvisitsiooni lõkked, mida toitis sallimatus, põletasid hulgaliselt puhtaid hingi, püüdes asjatult tõde leekidesse uputada.

Ka tänapäeval jäävad paljud skeptilisteks ja uskmatuiks, suutmata või tahtmata mõista alkeemia müsteeriumi, mis läbistab elu ennast. Inimene on alati kartnud seda, mida ta ei suuda seletada või mis ohustab tema hapraid rikkusi ja kaduvaid saavutusi. Ent aeg ei peatu kunagi ja toob endaga kaasa muutused, mis on vajalikud meie teekonna jätkamiseks.

Elu on tee, meie oleme rändurid ja valgus on meie siht.

Olen rääkinud:.
Vd:. Luca M.